03.11.2017 22:18:52
Volvod on olnud kindel valik neile, kes soovivad turvalist ja mugavat autot. Kes pigem valivad tagasihoidlikuma Rootsi margi, kui ühe Saksa kolmikust. Volvo universaalid ja linnamaasturid on linnapildis üsna levinud, üheks kindlaks omaduseks on Volvol oskus sulanduda massi. Nende autode kujundamisel on pigem oldud konservatiivsuse poole kaldu kui mindud uute poppide ja noortepäraste trendidega kaasa. Keskmise kliendi soovidele mõeldes pole ka ime, et nende autode puhul on eelistatuim jõuülekande kombinatsioon diiselmootorist ja automaatkäigukastist, kui Volvo pole just esmane „hall-metallik- diisel” vaste tavaelus (sellele vastavad ehk Jaapani tootjate mudelid enim), siis firmajuhi auto imidž on sellel kindlasti.
Kuid Volvo valikus on ka sportlikku sõiduelamust pakkuvad autod täiesti olemas. Selleks on R-seeria. Esimene mudel mis sellise nimelisa sai oli 850. 850, mis tuli välja 1993.aastal sai järgneval aastal tulnud T-5R mudeliga üsna teistsuguse iseloomu, mida seni Rootsi autotootja oli viljelenud oma sõidukite puhul. Volvo konkureeris uue mudeliga nii Saksa kolmiku kui ka mitte kaugel, Trollhättanis asuva autotehase toodanguga. Koos Porschega arendatud T-5R sai 240 hobujõudu, pisut tagasihoidlikuma T-5 puhul 220, hilisem T-5R järglane 850R 250 hobujõudu. Kiirendus sajani 6,8-7 sekundit. Pole paha üsna suure auto kohta, eriti 1990-te keskpaiga kontekstis.
Rangelt võttes polnud tegu esimese turbomootoriga Volvoga, sest eelnevalt olid olemas 740 ja 760 turbo mudelid, mille puhul aga peale mootori ja käigukasti suuremaid muudatusi ei olnud. Kuid R-seerial on rõhk olnud kogu terviku sportlikumaks muutmine, mitte vaid suurele sedaanile võimsa mootori aiste vahele paigutamine. Muudeti mootoriaju tööd, turbo sai suurema rõhu ja käigukast käidi üle. Välimuses andis võimsusest märku massiivsete kodaratega 17-tollised veljed, tavamudelist pisut madalamal istuv kere, erinevad stanged ja spoilerid ning eriline värvitoon – kollane, must-metallik ja tumeroheline. Nii võis kindel olla, et märgates liikumas liivakollast sädeleva värviga 850-i, pole tegu just päris tavalise Volvoga. Algse T-5R edu järel tuli mudel 850R, mille puhul olid tehtud väikesed edasiarendused. Tavamudelitel levinud värvi (eelkõige musta) puhul vajab R ära tundmiseks täpsemat silma, eriti kui see pole enam tehase originaalvelgedel. Väikesed erinevused auto esi- ja tagastangede disainis annavad siiski margifännile teada, millega tegu. Hilisem 850-le järgnenud V70-R jättis üldmulje sarnaseks ehk pigem tagasihoidlikuks. Alates 2004 tulnud S60 ja V70 R-mudel sai 300 hobujõulise ridaviis turbomootori. Alates 2008 tulnud facelift mudeli puhul müüginumbrid kannatasid. Seda nii konkurentide uute mudelite kui ka alusmudeli vananemise tõttu, teisalt andis hoobi ka üleilmne majanduskriis, mis üsna kallivõitu R-mudelite müüki pärssis. Eriti kui arvestada, et Volvo tavamudelidki polnud teab mis odavad. Nii oli loogiline samm sarnaselt konkurentidega panna rõhku pigem „all show no go” stiilis pakettidele. Mis võib kõlada liialdatult, kuid kunagise käreda 850-ga võrreldes, mis tavamudeliga võrreldes oli kui öö ja päev, jäid suured ning rasked diiselmaasturid stangelisadele ja suurtele ratastele vaatamata ikka sama mootorijõudluse juurde.
Alates 2012 tulnud Polestar programm viis Volvot tagasi oma esmaste sportmudeli juurte juurde, pakkudes nüüd võimalust S60 ja V60 mudeli omanikul esinduses lasta mitmeid mootoritöö parameetreid sportlikumaks timmida säilitades samas auto garantii. Sarnaselt meie varasemalt mainitud Audi S4-ga on vanemad Volvo R-mudelid populaarsed autofännide hulgas, korralik 850 T-5R, 850R võib olla omaniku jaoks hea „uus-klassik”, mis aja jooksul läheb kallimaks.
NB! Selle artikli teaser pildiks oleva auto galerii ja lugu ilmub meie lehele juba paari päeva pärast! Senikaua aga saate mõelda selle üle, millised need erilisemad lisad autol välja näevad.