Mitsubishi autoralli loo järg – uus kere ja mitu aastat edu

1997 aasta Mitsubishi Lancer Evolution IV tuleb välja täiesti uue auto näol. Nii selle kui kahe järgmise jaoks on baasiks 1996 aasta tavalise Lanceri kere, mõistagi muudetud kujul. Mootor on pööratud 180 kraadi kaalujaotuse parandamise pärast. Samuti uus esistange koos allolevate suurte udutuledega. Kasutati uuemat turbot, mille tulemusel mõõdeti mootori võimsuseks 206KW. Autoga jätkati ralliradade valitsemist, nagu tema eelkäija puhul. Neli etapivõitu, Tommi Mäkinenile teine maailmameistri tiitel. Mitsubishi meeskond oli Lancer volution arendamisega saavutanud selle, mis vahepeal oli edu valemis puudunud – hea töökindluse ja auto sobivuse oma tiimi pilootidega. Rallides on võidu valemis palju elemente, kuid nende kahe puudumise korral poodiumikohti ei tule. Järgmisel aastal võidutses kohe hooaja alguses teisel etapil Rootsis Tommi Mäkinen Mitsubishi Lancer Evo IV-l. Safari Rallil Keenias aga Richard Burns/Robert Reid Mitsubishi Carisma GT Evo IV-l. See võit oli tulevase maailmameistri esimene etapivõit WRC sarjas. Erinevad mudelinimed kuid auto justkui sama?! Põhjuseks FIA homologatsiooni reeglid, mis võimaldasid Carisma nime all toodetud mudelil tehnilisi lahendusi testida, ning ka Mitsubishi soov aidata kaasa Carisma seeria-auto turundamisele. Alates viiendast etapist asendati aga ”vananenud Evo” juba uue Evo V-ga. Evo V muudeti nii rööbet ja mootoris klappe, et suurendada töökindlust. Muudeti ka turbot ning kokkuvõttes saadi 206 kW. Välimuses sai teistsuguse disaini ka esistange, kapott ja tuled.

1998 aasta maailmameistrivõistluste lõpplahendus on endiselt üks dramaatilisemaid lahendusi pakkunud hooaegu. Nimelt mindi viimaseks etapiks Inglismaale kohale seisus kus tiitlivõistlusesse jäänud veel Tommi Mäkinen Mitsubishi Lancer Evo V-l, kui ka Carlos Sainz Toyota Corolla WRC-l. Punktide vahe ennem viimast etappi oli kõigest 2 punkti Mäkineni kasuks, mis lubas väga tasavägist heitlust. Paraku lõppes Tommi Mäkineni sõit juba avapäeval Mitsubishi üle katuse keeramisega, mille põhjustas hoolduspargi teel olnud õliloik. Samasse kohta jättis oma auto ka teine soomlane Marcus Grönholm. Selles seisus oli vaja Carlos Sainzil rahulikult tulla vähemalt neljandaks, ning selle kursil ka terve laupäev kulgeti, liigseid riske võtmata. Pühapaeval viimasele katsele minnes oli Sainz oma tiitlis juba üsna kindel. Paraku vedas aga Toyota Corolla WRC alt ning 200 meetrit ennem viimase katse finišit lakkas mootor töötamast, ning mootoriruum lahvatas põlema. Sainz ja kaardilugeja Moya püüdsid autot lükata finišisse, mis aga ei õnnestunud. Välist abi kasutada ei tohtinud, nii nägid pealtvaatajad kõrvalt parajalt frustratsiooni tekitanud olukorda, mis vanematel rallihuvilistel kindlasti siinkohal mõttepildis meenub. Seega kuulus meistritiitel Mäkinenile, kes vastava teate sai telefonitsi lennujaamas kui oli juba lennukile minemas. See oli juba
kolmas meistritiitel Mäkinenile, ning esmakordselt sai Mitsubishi endale konstruktorite karika.

 1999 aastal tuli Mitsubishi meeskond starti Mitsubishi Lancer Evo VI-ga. Evo VI põhilised muutused toimusid mootoriruumis – suurenenud oli cooler, intercooleri ja mõistagi ralliautodel enim võimsust lisava detaili ehk turbo näol. Parema õhutakistus teguri saamiseks muudeti suurte udutulede asukohta, selkorral siis rohkem nurkadesse. Rallihooaeg algas kahe võiduga, nagu Mitsul kombeks. Nii Monte Carlos kui Rootsis oli võidukas Tommi Mäkinen. Kokkuvõttes neli etapivõitu ja neljas maailmameistrivoistluste tiitel oliigi olemas. Tasub mainimist ühe soomlase panust, kelleks oli Lasse Lampi. Soomlane kes nende aastate jooksul oli Mitsubishide testijaks ja keda võib pidada 90-te aastate edu arhitektiks Mitsubishi tiimis.

Edu sulamine

2000a hooaega pyydis Mitsubishi läbi ajada vananenud Evo VI-ga, mis konkurentidega võrreldes oli tehnika osas mahajäänud. Suudeti küll võita hooaja esimene etapp Monte Carlos, aga paraku vananenud A grupi autoga tehniliselt täiuslikumate WRC autode vastu polnud enam võimalik võistelda. Kokkuvõttes Mäkinenile viies koht ja konstruktorite karika arvestuses neljas. Langus oli arvestatav, eriti tiimile mis oli harjunud juba senise edu ja fortuuna õnnega.

Järgmisel hooajal otsustati hooaja alguses osaleda Mitsubishi Evo 6,5-ga, mille puhul oli aga selge, et senise tehnika edasiarendus ei too enam edu. Oodati pikkisilmi WRC klassi auto esmaesitlust, mis pidi toimuma San Remo rallil. WRC auto tulek tähendas aga seda, et senine lihvitud teemant oli asendunud üsna rikkealti autoga. Peale väga tõsist avariid, mille tõttu Mäkineni kaardilugeja Mannisenmäki selja probleemidega pidi oma karjääri lõpetama, kaotati ka meistritiitel. Lancer WRC ei olnud kindlasti veel valmis võistlema konkurentidega. Varasematel hooaegadel allajäämist tunnistama pidanud Peugeot jaoks avas see uued kaardid, ning Mitsubishi seljatati kahtluseta.

Vaevaline üleminek WRC autodele

2002 hooajaks oli üks kuulsusrikas ajastu Mitsubishi jaoks lõppenud. Nimelt lahkus Mitsubishist Tommi Mäkinen, kes otsustas liituda suurima konkurenti Subaruga. Kuna WRC auto oli ehitatud Mäkineni sõidustiili järgi, kes kasutas vasaku jalaga tugevat pidurdamist ei saanud uued piloodid selle autoga kuidagi hakkama. Alister McRae(Colin McRae noorem vend) sai parimaks tulemuseks viienda koha Rootsis. Keset hooaega Soomes esitleti Mitsubishi Lancer WRC2-,te,millel oli muudetud nii käigukasti, intercoolerit, peamiselt aga muudeti mootorikomponente. Läbimurre tulemuste osas jäi siiski tulemata. 2003a hooaeg otsustati sisuliselt vahele jätta, et arendada uuemat versiooni WRC- st. Osaleti vaid üksikutel etappidel. Parimaks Uus Meremaal saavutatud Alister McRae kuues koht. Etappidel võtsid poodiumikohtadel koha sissed Fordi, Peugeot ja Subaru piloodid.

2004 hooajaks esitleti uut Mitsubishi Lancer WRC4 mudelit. Muudetud oli peaaegu 6000 erinevat detaili. Viiekäiguline poolautomaatne käigukast oli olulisim uuendus. Autot oli testitud nii Lola tuuletunnelis, kui paljudes eri riikides ja oludes, et tagada auto võimekus eri teeoludes, mida rallidel ette tuleb. Paraku näitas elu, et WRC4 –ga jätkub Mitsubishi ebaõnn. Nimelt Uus Meremaal jäid mõlemad piloodid esimese katse starti seisma elektri probleemide tõttu. Mitsubishi ei osalenud ka sel hooajal kogu hooaega, vaid otsustasid testida autot väljaspool WRC kalendri rallisid.
2005 WRC5 auto oli peaaegu sama mis eelmise aasta WRC4. GIlles Panizzi tõi poodiumikoha olles Monte Carlos kolmas hooaeg lõpetati Austraalia ralli teise kohaga Harri Rovanperä juhtimisel.

Just siis kui autoga oli saavutatud läbimurre ja senised probleemid seljatatud, otsustas Mitsubishi peakorter aga lõpetada WRC rallidel osalemise tehase toel ja nii lõppes ka mudeli arendamine. Selle põhjusteks Mitsubishi suured juhtimisprobleemid ja finantsraskused, mistõttu kärpekavas oli rahaliselt kulukas sportralli üks esimesi asju, mis joone alla jäid. Autod ja kogu varustuse võttis yle Ralliart UK, kes püüdis ilma tehase abita edasi arendada WRC5-te. 2006 aastal osaleti veel WRC kalendris mõnel etapil. Nüüd siis juba Ralliarti meeskonnas sai Daniel Carlsson kodusel Rootsi rallil kolmanda koha võideldes viimase katseni oma meeskonna kaaslasega Gigi Galliga, temale siis neljas koht. 2007 osaleti veel mõnedel etappidel, kuid finantsilised raskused ja tehasepoolse toe puudumine tegi asjaolud raskeks. 2007aastal sõitis kolm etappi ka kodumaine rallisõitja Urmo Aava, kelle parimaks tulemuseks Mitsubishiga jäi Soome ralli seitsmes koht. Ralliart oli teatavasti Mitsubishi partner ka varasemast ajast, kui koos ehitati nii Evo mudeleid kui safaritel kasutatavaid Pajerosid. Eratiimi jaoks on puudu oluline komponent ehk uute tehniliste lahenduste välja töötamiseks vajalik know-how kui kulukas inseneritööm, mis oli olemas teistel meeskondadel. Tahtmine võistelda oli suur ja tiim oli saanud ka sponsorite toe, kuid piltlikult öeldes Taaveti ja Koljati võitluses tehasetiimidega lootust esikohti saada ei olnud. Nii jäigi 2007 aasta eest Ralliarti jaoks viimaseks. Mitsubishi Evo tänavasõidumudelite tootmine aga jätkus veel mitu aastat. Mudelit Evo VII toodi Eestisse üksikuna, probleemiks asjaolu, et autol puudus Eestis tüübikinnitus ning toonane Autoregistrikeskus võimaldas autot registreerida vaid autospordi kasutuseks. Kuid auto oli üsna