Ketlini Vectra

Selle nädala autoomaniku lugu on varem üsna levinud rahvaautost. Opel Vectrat oli linnapildis tihti näha ajal, kui Hansapank ja Eesti Telefon kuulusid veel eestlastele . Praegu on neid vähe alles, mis liikvel ja ka heas korras. Nagu iga omaniku jaoks, nii on ka see auto eelkõige omanikule kõige südamelähedasem. Siiski omasuguste seas on see kindlalt üks pilkupüüdev auto mis pole jäänud puutumata ka mootori poolelt. Nii et mõni enesekindel turbodiisli omanik ei saa arvata, et jätab selle auto vaid oma tahmasuitsu sisse hingama.

Miks valisid just selle auto?

Otseselt ma seda autot ei valinudki,peaaegu 14 aastat tagasi tuli ta ise mu juurde. Oli mu esimeseks autoks ja side tekkis koheselt. Eriline on ta mu jaoks juba koosveedetud aja
tõttu,palju armastust,hoolt,pisaraid,ning koos on mõõdetud peaaegu 500 000 km maanteid. Aga see kõik oli enne “pisikest” ümbertegemist.

Kuidas jõudsid selle autoni?

Auto sai Eestis arvele võetud 2001 aasta mai kuus,kui ta Saksast toodi. Minuni jõudis ta aastal 2004. Aga sellisena nagu ta praegu on,andis paar aastat tagasi tõuke mu väga väga hea sõber. Vedeles ju mul garaaži nurgas aastaid üks võimekas Opeli mootor, mis saigi pilbasteks kistud ja uuesti nullist ehitama hakatud.

Numbrid, ehk võimsusnäitajad.

Hetkel on sellel autol 440hp ja 560nm . Nagu kiirendusmaailmas kombeks öelda “jõudu pole kunagi liiga palju”. Mootoris on reservi küllaga ja jõunumbrid tulevad vastavalt vajadusele,
sest enne hulluks minemist on vaja pidamine leida.

Kas selle auto ehitamise juures on juhtunud mingeid huvitavaid seiku?

Terve selle auto ehitamine ongi üks huvitav seiklus tegelikult. Aga kõige värskemalt on meeles see kui auto hakkas justkui “valmis” saama, päev enne esimest kiirenduse etappi. Kõik mu head sõbrad olid garaažis ja aitasid kogu hingest, et auto kokku saada hommikuks. Üks keevitas summutit, teine tegeles ajuga,kolmas igasugu pudinate külge kruvimisega jne jne. Tekkiski hetk kell 2.45 öösel esimeseks käivituseks. Käivitasime, kuulsime häält….auto käis !! Ning siis hakkasid järjest igasugu viperused, eemaldasime neid järjekindlalt ja tublilt kõik kõvasti üle 24h magamata. Kahjuks veidi enne üheksat hommikul loobusime, ajaliselt läks juba nii kiireks et poleks jõudnud enam võistlusele ja tütarlaps otsustas veel mõned jahutusvedelikuga seonduvad probleemid lagedale tuua. Mis oligi ühtepidi hea, saime rahulikumalt ja selgema peaga asju hiljem edasi teha.

Kas käid läbi teiste sarnaste auto omanikega?

Käiksin loomulikult, kui neid oleks. Aga need autod on otsa saanud, sest üldiselt kui hambad ristis roostele vastu ei hakka, siis nad lihtsalt lõppevad ära. Aga see-eest on kiirenduspere, margid mudelid on küll erinevad, aga kirg ja tegemised on samad:)

Mis on selle auto varustuses erilist ja millest tunned puudust?

Ainuke lisa mis sellel autol kunagi olnud, olid elektrilised soojendusega peeglid ,millest ise loobusin vabatahtlikult ja kruvisin külge vähe ilusamad. Puudust ei tunne mitte millestki,meeldibki selle auto lihtsus,mida vähem elektrilisi lisasid, seda vähem probleeme, eriti 26 aastat vana auto puhul.

Mis on põnevam juhtum mis selle autoga on juhtunud?

Olen selle autoga sõitnud peaaegu 14 aastat ja meeletult kilomeetreid….juhtumeid ja seiklusi on olnud väga palju. Aastal 2006 oli kas nüüd just kõige põnevam,aga üsna õpetlik ja meeldejääv juhtum. Kord kui olime minemas Hiiumaale puhkama,siis preili otsustas kõige ebasobivamal ajal ja kohas näidata, mis tähendab kui unustatakse mootoririhma vahetada ja välp lastakse üle 100 000km. Rihm purunes maha jäetud kohas kuskil Pärnu ja Lihula vahel, kus ei olnud mitte midagi. Niisiis kui sai selgeks, et rihm puruks hakkasime nuputama mis nüüd edasi saab. Õnneks olid toredad tsiklimeestest tuttavad Pärnus, kes tulid autoga järele ja hakkaski sõit slepis Pärnu poole. Seal oli meile juba remondikoht leitud ja ka vajaminevad jupid ostetud. Kuna tegemist oli reede õhtuga,siis ei olnud võimalust valida remondikohta, pidime leppima musta kui öö ja tigeda herilase olemisega mehhaanikuga  Muidugi tänulik olen talle siiani. Kui rihm vahetatud ja saime sõitu jätkata oli meel taas hea, aga nüüd jälgin väga täpselt rihmavahetus välpa.

Mida soovitad jälgida, kui keegi peaks soovima samasugust autot soetada?

ROOSTE, ROOSTE, ROOSTE

Kui samasugune auto tänaval mööda sõidab, kas vaatad järgi?

No ikka vaatan, aga Eestis seda vaatepilti väga ei kohta enam, kuisiis ainult mõni vanahärra,kes vaid suvel auto välja ajab.

Kas on mõtteid ka järgmise auto suhtes, mida sooviksid ehitama hakata?

Kuna ehitan seda autot kiirenduse eesmärgil siis muutusi nii jõu, sildade kui veoskeemi osas tuleb kindlasti palju palju veel. Pole temagi mul veel valmis, et millegi muuga ennast siduda. Aga kui see hetk kunagi saabub,on minu üheks unistuseks olnud pikka aega omada ja taastada üks 70ndate aastate plymouth cuda.